Mis mõnikord on.

Mõnikord kardan kaotada midagi iseendast teisi teenides. See on ju vale. Aga ikkagi on raske iseendast eemale minna. Jätta oma mugavus, isekus, väsimus, ambitsioonid, tähelepanuvajadus, oma aeg kõrvale Teise Inimese pärast. Vahel on. Raske, ma mõtlen. Aga Teine Inimene on nii oluline. Teist tuleb armastada ja hoida. Siis leidsin, et just teenides saab kõige paremini kasvada. Tahan kasvada madalamale aga sügavamale.

Mõnikord tahaks luua veel midagi ilusat. Midagi kirjeldamatut, mida olen kusagil sisimas vilksamisi näinud. Miks ma ei oska?

Mõnikord tahaks ühineda veel mingi grupeeringuga. Lihtsalt, et olla osa. Nagu näiteks "Can we get all Facebook users in one group?" Naeruväärne. Siinkohal tuleb meelde, et olen juba ammu osa millestki üüratult suuremast. Jah.  

Mõnikord tuleb tahtmine päikese käes seista. Eriti talvel. Eriti praegu, kui on õhtu. Inimene tahab alati seda mida ta ei saa. Mina alati ei taha. Aga vahel tuleb mässumeelsus peale küll. 

Mõnikord tahaks mäletada aegu, millest fotod on hävinud. Meie kihlusaja, mesinädalate ja esimese abielu aasta fotod on suuremas jaos läinud. Selliste aegade unustamine tundub valus ja vale. Niisiis tuleb mäletada. Kui ma oleksin kirjanik...

Asju, mis mõnikord on, on palju- midagi on ju kogu aeg, eks ole. 

vaatlused ja rõõmud

Täna nägin, kuidas üks mu tuttav ühele isikule interneti teel sünnipäeva õnnitluse saatis. Mitte sellise tavalise et häppi birthday ja valmis. alustuseks ta muidugi laulis aga sellele järgnes viie minutiline jutt sellest inimesest ning miks ta nii kallis on. lõpuks oli veel üks südantlõhestav laul koos fotode ja joonistustega ning õnnistussõnad. Vot, mis tähendab olla Püha preesterkond! Mõtlesin et ilus, ja teeb selle inimese enda elu ka rikkamaks, kuna ta on aega ja vaeva näinud kellegi armastamisega. Näe, ei saa kuidagi mööda armastusest, sest see on ainuke, mis lõpuks jääb kui kõik muu kaob. 

Kuidas armastada armastamatut?

lähedusest

Tuli meelde kuidas enne jõule istusime koos ema- isa juures ja arutasime, kuidas mõnedes kohtades on Jumala lähedalolu tuntavam kui teistes. Tihti on need kohad, kus on peetud läbi sajandite palvevalvet. Nii ilus.

 Mõtlesin. 

Jumala lähedalolu on tuntav seal, kus tehakse ruumi Tema ausatmiseks. Tahan, et meie kodu oleks koht kus Jumal saab puudutada inimesi oma lähedusega. Kus peetakse palvevalvet. Veel enam, tahan iseendas luua kodu ja ruumi Kõigepühama jaoks. 

Teisel teemal. Inimesed, mul on teile üks palve. Palun ärge kirjutage oma blogidesse asju mida te teistele otse välja ei ütleks. Minu arvates on asju mida saab kirjutada avalikult ja midas võib kirjutada oma märkmikusse- mis siis läheb padja alla peitu. Ärge neid kahte segamini ajage. Eriti kristlastena peaksime mõistma, et meil kõigil on vaja ühel päeval vastutust kanda iga sõna eest. Kirjutagem siis vastututstundega Kõige Pühama Jumala ees. 

ooh...

http://www.llim.org/index.phtml?id=114&content_group=about%20us

Sõnad kui taevatähed

"Prévost leidis rusude alt apelsini ning seda ootamatut imet jagame nüüd isekeskis. Ma olen täiesti tasakaalust väljas: kui vähe on sellest inimesele, kel läheks vaja kakskümmend liitrit vett. Ma puhkasin laagrilõkke ääres. Jälgisin helendavat puuvilja ning ütlesin enesele: "Inimesed ei tea, mis on apelsin!" 
Ja edasi mõtlesin ma: "Me istume siin, surmale määratud, ja ometi ei riku see kindel teadmine meie naudingut. See pool apelsini, mida ma käes hoian, on minu elu suurim rõõm." Ma heidan selili, lutsin oma puuvilja lõpuni ja loendan meteoore. Ühe minuti olen ma jäägitult õnnelik." 

Ilus, onju. Exupery oskab küll sõnu kasutada. 

Mõtlesin, et tegelikult peaks sõnadel olema silt peal: Kasutada ettevaatlikkusega!!!

Ohtlikud, ilusad, lummavad, võimsad asjad, need. "Inimesed ei tea, mis on...." sõnad. Kuidas nad võivad elu tuua, või selle inimesest lõplikult välja imeda. Kuidas nad võivad üles ehitada- ja sama lihtsalt maha kiskuda, lammutada, rusuda. Kuidas igal sõnakasutajal lasub tohutu vastutus. olen vahel sõnadega kitsi: annan inimesele, kel oleks vaja 20 liitrit vaid ühe puuviljajagu. 

Minu kutsumus on jagada häid sõnu, et inimest toita, üles ehitada, julgustada, panna imestama Jumala ilu ja suuruse üle, jagada armastust. See mõte teeb mind rõõmsaks. Nii palju võimalusi...ja samas- milline vastutus! Andke mulle andeks, mu armsad, kui olen selles läbi kukkunud. Mul polnud mitte mingisugust õigust selleks. Mu head sõnad kuuluvad teile Jumala auks.  

             Tahan ka leida rusude alt imesid...tahan neist rusudest ehitada kodusid!

Minu Kirjeldamatu

"Õhust tehtud raamatu sõnu ei saa õppida. Aeg-ajalt võime vaid tajuda nende karget puudutust. Me võpatame, kui meid tabab selle sõnumi hingus: ma armastasin sind ammu enne sinu sündi. Ma armastan sind ka pärast aegade lõppu. Ma armastan sind igavesest ajast igavesti."

Ja miks?

Kõikidest asjadest kõige ilusam ja kirjeldamatum. Jumala armastus. Ausalt. Avastasin uuesti, et ta päriselt Tunneb(suure tähega põhjusega)mind, päriselt teab, mida ma kõige rohkem vajan. Mõnikord lihtsalt kuulda, et me ei ole üksi. Selline Imeline...

 Seeme peab surema, enne kui temast uus elu tärkab... mina olen seeme.

www.greatlakesoutreach.org