lähedusest

Tuli meelde kuidas enne jõule istusime koos ema- isa juures ja arutasime, kuidas mõnedes kohtades on Jumala lähedalolu tuntavam kui teistes. Tihti on need kohad, kus on peetud läbi sajandite palvevalvet. Nii ilus.

 Mõtlesin. 

Jumala lähedalolu on tuntav seal, kus tehakse ruumi Tema ausatmiseks. Tahan, et meie kodu oleks koht kus Jumal saab puudutada inimesi oma lähedusega. Kus peetakse palvevalvet. Veel enam, tahan iseendas luua kodu ja ruumi Kõigepühama jaoks. 

Teisel teemal. Inimesed, mul on teile üks palve. Palun ärge kirjutage oma blogidesse asju mida te teistele otse välja ei ütleks. Minu arvates on asju mida saab kirjutada avalikult ja midas võib kirjutada oma märkmikusse- mis siis läheb padja alla peitu. Ärge neid kahte segamini ajage. Eriti kristlastena peaksime mõistma, et meil kõigil on vaja ühel päeval vastutust kanda iga sõna eest. Kirjutagem siis vastututstundega Kõige Pühama Jumala ees. 

ooh...

http://www.llim.org/index.phtml?id=114&content_group=about%20us

Sõnad kui taevatähed

"Prévost leidis rusude alt apelsini ning seda ootamatut imet jagame nüüd isekeskis. Ma olen täiesti tasakaalust väljas: kui vähe on sellest inimesele, kel läheks vaja kakskümmend liitrit vett. Ma puhkasin laagrilõkke ääres. Jälgisin helendavat puuvilja ning ütlesin enesele: "Inimesed ei tea, mis on apelsin!" 
Ja edasi mõtlesin ma: "Me istume siin, surmale määratud, ja ometi ei riku see kindel teadmine meie naudingut. See pool apelsini, mida ma käes hoian, on minu elu suurim rõõm." Ma heidan selili, lutsin oma puuvilja lõpuni ja loendan meteoore. Ühe minuti olen ma jäägitult õnnelik." 

Ilus, onju. Exupery oskab küll sõnu kasutada. 

Mõtlesin, et tegelikult peaks sõnadel olema silt peal: Kasutada ettevaatlikkusega!!!

Ohtlikud, ilusad, lummavad, võimsad asjad, need. "Inimesed ei tea, mis on...." sõnad. Kuidas nad võivad elu tuua, või selle inimesest lõplikult välja imeda. Kuidas nad võivad üles ehitada- ja sama lihtsalt maha kiskuda, lammutada, rusuda. Kuidas igal sõnakasutajal lasub tohutu vastutus. olen vahel sõnadega kitsi: annan inimesele, kel oleks vaja 20 liitrit vaid ühe puuviljajagu. 

Minu kutsumus on jagada häid sõnu, et inimest toita, üles ehitada, julgustada, panna imestama Jumala ilu ja suuruse üle, jagada armastust. See mõte teeb mind rõõmsaks. Nii palju võimalusi...ja samas- milline vastutus! Andke mulle andeks, mu armsad, kui olen selles läbi kukkunud. Mul polnud mitte mingisugust õigust selleks. Mu head sõnad kuuluvad teile Jumala auks.  

             Tahan ka leida rusude alt imesid...tahan neist rusudest ehitada kodusid!