Me oleme hullud.

Lugesin hiljuti internetist ühte artiklit pealkirjaga "Me oleme hullud. Ja meie muudame maailma!" See pani mind mõtlema ja igatsema näha rohkem sellist hullust iseendas ja enda ümber. Ma usun, et et elul, mis on antud Jumala kätte, ei ole piire. Unistada võiks siis ka ilma piirideta.

Üks hulluse väljendus toimus täna. Me saime kokku mõningate inimestega ja rääkisime asjadest, ma mõtlen, neist suurtest asjadest, mis maailmas valesti on. Mõnikord on mulle jäänud mulje, et me arvame, et me ei saa midagi muuta maailmas, mida laastavad näljahädad, inimkaubandus, vaesus ja hoolimatus. Ja sellepärast me isegi ei räägi neist asjust väga palju. Milleks valutada kui lahendust ei paista kusagilt...

Me tegime siis midagi hullu...me palvetasime. Ma usun, et see oli esimene samm millegi rohkema suunas. Ma unistan siin suurelt, eks ole....võibolla hakkab meie kujutlusvõime tööle, meie mugavus ja laiskus taanduvad, võibolla me hakkame mõtlema loominguliselt, nägema endast kaugemale. Võibolla me hakkame lootma paremat tulevikku haigetele, üksildastele, orjadele, põgenikele, vaestele, tugevatele... sest keegi ei ole vaba kuni kõik on vabad.