Mis mõnikord on.

Mõnikord kardan kaotada midagi iseendast teisi teenides. See on ju vale. Aga ikkagi on raske iseendast eemale minna. Jätta oma mugavus, isekus, väsimus, ambitsioonid, tähelepanuvajadus, oma aeg kõrvale Teise Inimese pärast. Vahel on. Raske, ma mõtlen. Aga Teine Inimene on nii oluline. Teist tuleb armastada ja hoida. Siis leidsin, et just teenides saab kõige paremini kasvada. Tahan kasvada madalamale aga sügavamale.

Mõnikord tahaks luua veel midagi ilusat. Midagi kirjeldamatut, mida olen kusagil sisimas vilksamisi näinud. Miks ma ei oska?

Mõnikord tahaks ühineda veel mingi grupeeringuga. Lihtsalt, et olla osa. Nagu näiteks "Can we get all Facebook users in one group?" Naeruväärne. Siinkohal tuleb meelde, et olen juba ammu osa millestki üüratult suuremast. Jah.  

Mõnikord tuleb tahtmine päikese käes seista. Eriti talvel. Eriti praegu, kui on õhtu. Inimene tahab alati seda mida ta ei saa. Mina alati ei taha. Aga vahel tuleb mässumeelsus peale küll. 

Mõnikord tahaks mäletada aegu, millest fotod on hävinud. Meie kihlusaja, mesinädalate ja esimese abielu aasta fotod on suuremas jaos läinud. Selliste aegade unustamine tundub valus ja vale. Niisiis tuleb mäletada. Kui ma oleksin kirjanik...

Asju, mis mõnikord on, on palju- midagi on ju kogu aeg, eks ole. 

vaatlused ja rõõmud

Täna nägin, kuidas üks mu tuttav ühele isikule interneti teel sünnipäeva õnnitluse saatis. Mitte sellise tavalise et häppi birthday ja valmis. alustuseks ta muidugi laulis aga sellele järgnes viie minutiline jutt sellest inimesest ning miks ta nii kallis on. lõpuks oli veel üks südantlõhestav laul koos fotode ja joonistustega ning õnnistussõnad. Vot, mis tähendab olla Püha preesterkond! Mõtlesin et ilus, ja teeb selle inimese enda elu ka rikkamaks, kuna ta on aega ja vaeva näinud kellegi armastamisega. Näe, ei saa kuidagi mööda armastusest, sest see on ainuke, mis lõpuks jääb kui kõik muu kaob. 

Kuidas armastada armastamatut?