"We need new heroes" ehk tugevate häbistamisest

Vaprus ei ole hirmu puudumine, vaid mõistmine, et midagi on olulisem kui see hirm.... olete kuulnud? Minu jaoks on seda hea kuulda, sest täielikku hirmu puudumist ei ole ma oma elus eriti kunagi tähendanud. Kogu aeg on midagi, millest kõvasti kinni hoida... midagi, mis mingil viisil paistab käest libisevat. Või siis on mõistmine, et ma ei olegi kõik see. Ehk siis, ausus, mis võib toita ebakindlust.

Kas need veidrikud, kes muudavad paljude elusid, elavad ise hirmuta? Need, kelle vaprus on neile kalliks maksma läinud? Kelle rumalus ja nõrkus on häbistanud selle maailma tarku ja tugevaid. ma tahan olla nende moodi. Mind närib tunnetus, et midagi on veel jäänud mulle korda saata, midagi mu mugavusest peab veel saama surma mõistetud. midagi mu uhkusest ja võltsist "tugevusest" peab veel saama häbistatud. Kui ma tõesti olen selle Kuningriigi kodanik, millest ma räägin ja laulan ja palvetan, peab see mu nägemist, tegemist ja elamist muutma radikaalselt ja igapäevaselt. Tahangi olla veidrik kui tugevus tähendab teiste üle valitsemist, väiksemate ärakasutamist ja välist sära, mis ei tähenda midagi. Just need veidrikud, kes on oma elud maha matnud millegi suurema nimel, on mu kangelased. Üks neist, kes suri oma järgimises, ütles nii: "See, kes annab ära midagi, mida ta ei saa hoida, selleks, et saada midagi, mida ei saa kaotada, ei ole rumal." Rumal maailma silmis võibolla?