"Prévost leidis rusude alt apelsini ning seda ootamatut imet jagame nüüd isekeskis. Ma olen täiesti tasakaalust väljas: kui vähe on sellest inimesele, kel läheks vaja kakskümmend liitrit vett. Ma puhkasin laagrilõkke ääres. Jälgisin helendavat puuvilja ning ütlesin enesele: "Inimesed ei tea, mis on apelsin!"
Ja edasi mõtlesin ma: "Me istume siin, surmale määratud, ja ometi ei riku see kindel teadmine meie naudingut. See pool apelsini, mida ma käes hoian, on minu elu suurim rõõm." Ma heidan selili, lutsin oma puuvilja lõpuni ja loendan meteoore. Ühe minuti olen ma jäägitult õnnelik."
Ja edasi mõtlesin ma: "Me istume siin, surmale määratud, ja ometi ei riku see kindel teadmine meie naudingut. See pool apelsini, mida ma käes hoian, on minu elu suurim rõõm." Ma heidan selili, lutsin oma puuvilja lõpuni ja loendan meteoore. Ühe minuti olen ma jäägitult õnnelik."
Mõtlesin, et tegelikult peaks sõnadel olema silt peal: Kasutada ettevaatlikkusega!!!
Ohtlikud, ilusad, lummavad, võimsad asjad, need. "Inimesed ei tea, mis on...." sõnad. Kuidas nad võivad elu tuua, või selle inimesest lõplikult välja imeda. Kuidas nad võivad üles ehitada- ja sama lihtsalt maha kiskuda, lammutada, rusuda. Kuidas igal sõnakasutajal lasub tohutu vastutus. olen vahel sõnadega kitsi: annan inimesele, kel oleks vaja 20 liitrit vaid ühe puuviljajagu.
Minu kutsumus on jagada häid sõnu, et inimest toita, üles ehitada, julgustada, panna imestama Jumala ilu ja suuruse üle, jagada armastust. See mõte teeb mind rõõmsaks. Nii palju võimalusi...ja samas- milline vastutus! Andke mulle andeks, mu armsad, kui olen selles läbi kukkunud. Mul polnud mitte mingisugust õigust selleks. Mu head sõnad kuuluvad teile Jumala auks.
Tahan ka leida rusude alt imesid...tahan neist rusudest ehitada kodusid!
1 comment:
Amen :)
Post a Comment