mul on kaks mõtet.

Ilu on oluline, kuid enamasti valesti mõistetud.

Ilu räägib Jumalast, kes ise on kogu Ilu algus, algataja ja allikas.

Ilu räägib sellest, et kõik läheb hästi.

Ilus naine on selline, kes on rahul, kelle süda puhkab. Tema juuresolekul ei pea sa hinge kinni hoidma vaid saad ka puhata.

Ilu kutsub, toidab, lohutab ja inspireerib.

Mind lohutas üks õhtu jalutuskäik väga eredate tähtede all.

_______________________________________________________

Tegin eile avastuse mõeldes oma "kutsumuse peale".

Tihti oleme rääkinud oma kutsumusest kui millestki, mida me peame tegema või korda saatma Jumala auks.

Aga Uue Testamendi kutsumus paistab pigem olevat midagi teistsugust, midagi olemuslikku, seotud pigem südame hoiaku ja suhtumisega. Võite mind pärast parandada, kui ma eksin.

Kutsutud lootuseks

Kutsutud rahuks

kutsutud igaveseks eluks

kutsutud igavesse ausse

kutsutud kuuluma

kutsutud elama püha elu

kutsutud vabaduseks

Kutsutud jagama Jeesuse Kristuse au

...elama elu, mis on selle kutse vääriline...

kogun mõtteid...varsti ütlen.

Mul on külmad käed...

Tegelikult enam ei ole. Nüüd on väga soojad. 

Viimasel The Placeil olid meil grupp Inglasi külas, üks neist ütles seal prohvetlikult, et siin on keegi, kellel on väga külmad käed- halb vereringe. Paul seisis mu kõrval ja sikutas varukast, või pigem lükkas mind ettepoole, et, kuule, see oled ju sina. Ma seekord ei läinud ette, vaidlesin vastu, et ei ole..

Aga eelmise teisipäeva hommikul ei olnud Paul minuga üldse rahul. Ma panin käe vastu ta kaela ja ta ehmatas nii palju, et oleks mu peaaegu diivanilt maha lükanud. Vaadake, siis olid mu käed alles vägaväga külmad. Palusin, et Paul palvetaks ise mu eest. Palvetaski, lühikese ja lihtsa palve. Ja mu käed hakkasid otsekohe surisema ja läksid väga soojaks. Sellest ajast peale käin ringi väikese hämmingu-muigega näol. Jumal teebki igasuguseid imelikke asju terveks... ja läbi täiesti tavaliste inimeste. Äkki kellelgi on nt kööm või midagi..?

Ootan koju...

Täpselt nii armsad nad ongi... aga siiani veel ootavad armastavat omanikku. 

Me oleme hullud.

Lugesin hiljuti internetist ühte artiklit pealkirjaga "Me oleme hullud. Ja meie muudame maailma!" See pani mind mõtlema ja igatsema näha rohkem sellist hullust iseendas ja enda ümber. Ma usun, et et elul, mis on antud Jumala kätte, ei ole piire. Unistada võiks siis ka ilma piirideta.

Üks hulluse väljendus toimus täna. Me saime kokku mõningate inimestega ja rääkisime asjadest, ma mõtlen, neist suurtest asjadest, mis maailmas valesti on. Mõnikord on mulle jäänud mulje, et me arvame, et me ei saa midagi muuta maailmas, mida laastavad näljahädad, inimkaubandus, vaesus ja hoolimatus. Ja sellepärast me isegi ei räägi neist asjust väga palju. Milleks valutada kui lahendust ei paista kusagilt...

Me tegime siis midagi hullu...me palvetasime. Ma usun, et see oli esimene samm millegi rohkema suunas. Ma unistan siin suurelt, eks ole....võibolla hakkab meie kujutlusvõime tööle, meie mugavus ja laiskus taanduvad, võibolla me hakkame mõtlema loominguliselt, nägema endast kaugemale. Võibolla me hakkame lootma paremat tulevikku haigetele, üksildastele, orjadele, põgenikele, vaestele, tugevatele... sest keegi ei ole vaba kuni kõik on vabad.

Üks

Tegin Facebookis testi niisama, nalja pärast. Esimene oli, et mis sust tulevikus saab. Selle tulemus oli....Failure. Ehk siis läbikukkuja. Tegin veel ühe...milline suvaline asi sa oled. Ma olen AAA patarei, mis ei saa kunagi olla AA patarei ning tunneb sellepärast alaväärsuskompleksi ja kes tüütab inimesi, kes otsivad tegelikult AA patareisid oma telekapultidesse. Päris naljakas.

Ma ei pannud neid üles sinna, mark oli. Kes siis tahab, et teda AAA patareiks kutsutakse. Nüüd ei suutnud vastu panna, pidin ikkagi üles tunnistama. Tegelikult hakkasin mõtlema, et miks ma tunnen end täna vähe-inspireerituna. Ma arvan, et süüdi ongi just need jaburad testid, mis ei oska ka kasvõi viisakuse pärast meelitada. 

Vedas, et mul on äge abikaasa. Vahel on vaja, et keegi räägiks häid sõnu. Ta oskab seda hästi. Tuleb ikka valida, millist informatsiooni enda kohta vastu võtta ja milline ukse taha jätta. (Ta ütles, et ma olen inspireeriv ka siis, kui ma ise ei tunne end inspireerituna.) Armas...

Mis mõnikord on.

Mõnikord kardan kaotada midagi iseendast teisi teenides. See on ju vale. Aga ikkagi on raske iseendast eemale minna. Jätta oma mugavus, isekus, väsimus, ambitsioonid, tähelepanuvajadus, oma aeg kõrvale Teise Inimese pärast. Vahel on. Raske, ma mõtlen. Aga Teine Inimene on nii oluline. Teist tuleb armastada ja hoida. Siis leidsin, et just teenides saab kõige paremini kasvada. Tahan kasvada madalamale aga sügavamale.

Mõnikord tahaks luua veel midagi ilusat. Midagi kirjeldamatut, mida olen kusagil sisimas vilksamisi näinud. Miks ma ei oska?

Mõnikord tahaks ühineda veel mingi grupeeringuga. Lihtsalt, et olla osa. Nagu näiteks "Can we get all Facebook users in one group?" Naeruväärne. Siinkohal tuleb meelde, et olen juba ammu osa millestki üüratult suuremast. Jah.  

Mõnikord tuleb tahtmine päikese käes seista. Eriti talvel. Eriti praegu, kui on õhtu. Inimene tahab alati seda mida ta ei saa. Mina alati ei taha. Aga vahel tuleb mässumeelsus peale küll. 

Mõnikord tahaks mäletada aegu, millest fotod on hävinud. Meie kihlusaja, mesinädalate ja esimese abielu aasta fotod on suuremas jaos läinud. Selliste aegade unustamine tundub valus ja vale. Niisiis tuleb mäletada. Kui ma oleksin kirjanik...

Asju, mis mõnikord on, on palju- midagi on ju kogu aeg, eks ole. 

vaatlused ja rõõmud

Täna nägin, kuidas üks mu tuttav ühele isikule interneti teel sünnipäeva õnnitluse saatis. Mitte sellise tavalise et häppi birthday ja valmis. alustuseks ta muidugi laulis aga sellele järgnes viie minutiline jutt sellest inimesest ning miks ta nii kallis on. lõpuks oli veel üks südantlõhestav laul koos fotode ja joonistustega ning õnnistussõnad. Vot, mis tähendab olla Püha preesterkond! Mõtlesin et ilus, ja teeb selle inimese enda elu ka rikkamaks, kuna ta on aega ja vaeva näinud kellegi armastamisega. Näe, ei saa kuidagi mööda armastusest, sest see on ainuke, mis lõpuks jääb kui kõik muu kaob. 

Kuidas armastada armastamatut?