lähedusest

Tuli meelde kuidas enne jõule istusime koos ema- isa juures ja arutasime, kuidas mõnedes kohtades on Jumala lähedalolu tuntavam kui teistes. Tihti on need kohad, kus on peetud läbi sajandite palvevalvet. Nii ilus.

 Mõtlesin. 

Jumala lähedalolu on tuntav seal, kus tehakse ruumi Tema ausatmiseks. Tahan, et meie kodu oleks koht kus Jumal saab puudutada inimesi oma lähedusega. Kus peetakse palvevalvet. Veel enam, tahan iseendas luua kodu ja ruumi Kõigepühama jaoks. 

Teisel teemal. Inimesed, mul on teile üks palve. Palun ärge kirjutage oma blogidesse asju mida te teistele otse välja ei ütleks. Minu arvates on asju mida saab kirjutada avalikult ja midas võib kirjutada oma märkmikusse- mis siis läheb padja alla peitu. Ärge neid kahte segamini ajage. Eriti kristlastena peaksime mõistma, et meil kõigil on vaja ühel päeval vastutust kanda iga sõna eest. Kirjutagem siis vastututstundega Kõige Pühama Jumala ees. 

ooh...

http://www.llim.org/index.phtml?id=114&content_group=about%20us

Sõnad kui taevatähed

"Prévost leidis rusude alt apelsini ning seda ootamatut imet jagame nüüd isekeskis. Ma olen täiesti tasakaalust väljas: kui vähe on sellest inimesele, kel läheks vaja kakskümmend liitrit vett. Ma puhkasin laagrilõkke ääres. Jälgisin helendavat puuvilja ning ütlesin enesele: "Inimesed ei tea, mis on apelsin!" 
Ja edasi mõtlesin ma: "Me istume siin, surmale määratud, ja ometi ei riku see kindel teadmine meie naudingut. See pool apelsini, mida ma käes hoian, on minu elu suurim rõõm." Ma heidan selili, lutsin oma puuvilja lõpuni ja loendan meteoore. Ühe minuti olen ma jäägitult õnnelik." 

Ilus, onju. Exupery oskab küll sõnu kasutada. 

Mõtlesin, et tegelikult peaks sõnadel olema silt peal: Kasutada ettevaatlikkusega!!!

Ohtlikud, ilusad, lummavad, võimsad asjad, need. "Inimesed ei tea, mis on...." sõnad. Kuidas nad võivad elu tuua, või selle inimesest lõplikult välja imeda. Kuidas nad võivad üles ehitada- ja sama lihtsalt maha kiskuda, lammutada, rusuda. Kuidas igal sõnakasutajal lasub tohutu vastutus. olen vahel sõnadega kitsi: annan inimesele, kel oleks vaja 20 liitrit vaid ühe puuviljajagu. 

Minu kutsumus on jagada häid sõnu, et inimest toita, üles ehitada, julgustada, panna imestama Jumala ilu ja suuruse üle, jagada armastust. See mõte teeb mind rõõmsaks. Nii palju võimalusi...ja samas- milline vastutus! Andke mulle andeks, mu armsad, kui olen selles läbi kukkunud. Mul polnud mitte mingisugust õigust selleks. Mu head sõnad kuuluvad teile Jumala auks.  

             Tahan ka leida rusude alt imesid...tahan neist rusudest ehitada kodusid!

Minu Kirjeldamatu

"Õhust tehtud raamatu sõnu ei saa õppida. Aeg-ajalt võime vaid tajuda nende karget puudutust. Me võpatame, kui meid tabab selle sõnumi hingus: ma armastasin sind ammu enne sinu sündi. Ma armastan sind ka pärast aegade lõppu. Ma armastan sind igavesest ajast igavesti."

Ja miks?

Kõikidest asjadest kõige ilusam ja kirjeldamatum. Jumala armastus. Ausalt. Avastasin uuesti, et ta päriselt Tunneb(suure tähega põhjusega)mind, päriselt teab, mida ma kõige rohkem vajan. Mõnikord lihtsalt kuulda, et me ei ole üksi. Selline Imeline...

 Seeme peab surema, enne kui temast uus elu tärkab... mina olen seeme.

www.greatlakesoutreach.org

"We need new heroes" ehk tugevate häbistamisest

Vaprus ei ole hirmu puudumine, vaid mõistmine, et midagi on olulisem kui see hirm.... olete kuulnud? Minu jaoks on seda hea kuulda, sest täielikku hirmu puudumist ei ole ma oma elus eriti kunagi tähendanud. Kogu aeg on midagi, millest kõvasti kinni hoida... midagi, mis mingil viisil paistab käest libisevat. Või siis on mõistmine, et ma ei olegi kõik see. Ehk siis, ausus, mis võib toita ebakindlust.

Kas need veidrikud, kes muudavad paljude elusid, elavad ise hirmuta? Need, kelle vaprus on neile kalliks maksma läinud? Kelle rumalus ja nõrkus on häbistanud selle maailma tarku ja tugevaid. ma tahan olla nende moodi. Mind närib tunnetus, et midagi on veel jäänud mulle korda saata, midagi mu mugavusest peab veel saama surma mõistetud. midagi mu uhkusest ja võltsist "tugevusest" peab veel saama häbistatud. Kui ma tõesti olen selle Kuningriigi kodanik, millest ma räägin ja laulan ja palvetan, peab see mu nägemist, tegemist ja elamist muutma radikaalselt ja igapäevaselt. Tahangi olla veidrik kui tugevus tähendab teiste üle valitsemist, väiksemate ärakasutamist ja välist sära, mis ei tähenda midagi. Just need veidrikud, kes on oma elud maha matnud millegi suurema nimel, on mu kangelased. Üks neist, kes suri oma järgimises, ütles nii: "See, kes annab ära midagi, mida ta ei saa hoida, selleks, et saada midagi, mida ei saa kaotada, ei ole rumal." Rumal maailma silmis võibolla?

Lootusekujuline vol. II

Ühesõnaga...http://www.fairtrade.ee/coffee.html

Tarbime siis õiglaselt!

Lootusekujuline

Öeldakse, et naer tervendab murtud südame. Lootusekujuline...vöi lihtsalt halvasti välja kukkunud?

Viide:http://www.orkut.com/Main#FavoriteVideoView.aspx?uid=427218589150067658&ad=1190037638

Ma arvan, et Speak the Hungarian Rapper proovis kogu südamest. Stop this bisnes...check...cmon

 On teemasid mida mina pole julgenud käsitledagi. Võibolla ma tundun enda jaoks liiga väike ja maailma probleemid on...noh. Ületamatud. Või näidake mulle see värav, mille peale mina pean tormijooksu tegema. 

 Ma tean, et on asju, mille kohta mul pole õigust mõelda, et see ei muutu  kunagi, niiet ma siis ei püüagi.  

Ükski võitlus ebaõigluse vastu pole kasutu. Pigem on see Lootusekujuline. See on nagu Kuningriik, mille valitsuskord on juba sisseviidud, Kuid mis oma täies hiilguses saabub alles siis, kui Kuningas ise tuleb ja istub oma troonile. 

Ühel päeval tuleb Lunastus Ise, ja see murtud maailm saab uueks tehtud. Aga kuni selle päevani ma rebin lootust tükikaupa Taevast maapeale. 

  

Jumala tohutu väe suurepärane paradoks ja huumor:

Kokutavast prohvetist saab Jumala hääl,
Vanast ja viljatust naisest saab kogu rahva ema,

Karjapoisist saab kuningas
ja kodutu beebi juhib nad koju..

Tema võtab selle, kes pole midagi...
ja teeb tast kellegi.

Tuleb välja, et isegi minust võib midagi kasu olla veel.

Kui armastus sünnitab vastuseisu...

My hope is weak and this night has been so long
and the sounds of injustice are all around
i feel so powerless against it
who am i to try to resist this wicked machine?

but as i look around i see my family by my side
and with one voice we lift up our hands to the sky
in defiance to this broken system
in hope for the New World
where injustice does not prevail and evil is not a career

and i know my hope is not in vain
no matter how small my strength or quiet my shout
every bit of hope, of faith, of love is not wasted
because even the smallest victory lights up the night

Maybe not today or the day after tomorrow
but Redemption Himself will come
and on that day everything changes
and this broken world is made New



some days love takes the shape of forgiveness
some days love sounds like a dove
but some days love can no longer tolerate
the wickedness and gives birth to resistance

A resistance not just against men or organizations
but against the darkness that surrounds us all
against the sin inside us and the evil we drink in
it begins in our hearts and isn't done till
light floods the streets


Lootus ei kao iial....